Viraksaare sootee
Avastati 1895. aastal, 0,3–0,7 meetri paksuse turbakihi alt. Tee oli rajatud keskmiselt 2,8–3,1 m pikkustest , teetrassiga ristisuunas asetatud, enamasti üpris kiduravõitu soomännitüvedest, ka oli laotises kasepuid. Turvas oli puidu küllalt hästi säilitanud. Enamikel puudel olid jälgitavad ka laiateralise kirvega raiumise jäljed. Tavaliselt oli puu läbi raiutud libamisi, ladva poolt ka ristisuunas. Tee puitsillutis oli laotud küllaltki tihedalt, jämedamad puud ühes kihis, peenemad roikad 2–3 kihis. Puitsillutise all talasid ei olnud, alla oli loobitud ainult roikaid ja oksi. Algselt soopinnale rajatud tee oli kattunud sootaimestiku ja turbaga ning muutunud nii ainult asjasse pühendatuile teadaolevaks salateeks. Praeguste andmete alusel on Viraksaare sootee rajatud Liivi sõja süngetel aegadel ning ta on jälgitav Viraksaare ja Palivere vahel 600 m ulatuses. Arheoloogiahuvilistele Eestist ja ka kaugemalt on Viraksaares eksponeeritav 18,4 m pikkune sootee lõik kujunenud ainulaadseks vaatamisväärsuseks. Muistis asub Prääma rabas, praegusest piimatööstusest veidi üle 5 km Palivere poole.